Ma võtsin ühe tähtsa otsuse vastu. Ja mu hing rõkkab rõõmust. Mis otsuse, sellest jutustan veidi hiljem. Varuge natuke kannatust 🙂 See otsus ei tulnud üleöö. Seekord suutsin vastu panna väga minulikule tegutsemis – ja otsustamisSÖÖSTULE, mis mind enamus ajast kohe ja kiiresti tegutsema sunnib. Seekord ma sundisin end rahule ja ajale, sest nii suuri asju ei otsustata kähkuka korras. Seekord võtsin õiguse öelda, et vajan aega ja seda aega mulle siis ka anti. Seekord võtsin julguse kokku ja mängisin erinevate stsenaariumitega, vaagisin tulevikku erinevate nurkade alt, proovisin nii kuidas suudan ja oskan ISEENDA seest vastuseid leida, iseennast kuulata. (Küll see on keeruline. Hoopis keerulisem, kui ilusates naisteajakirjades väidetakse.).
Lõplikule otsustamisele aitas kaasa see keeruline ja haige ja valutav maailm, milles me elame. Mõnikord haarab mind paanika. Mul on kohati tunne, et igale poole tekivad mõrad, et see, mida ma tunnen ja armastan tahab tükk tüki haaval katki minna, et tõuseb torm, mida minu õrn hing üle ei ela. Mul on vaja tuge! Ja jooga seda annab. Kui miski muu enam ei aita, siis joogamatist leian ikka abi. Jooga on pidepunkt, rahu ja tasakaalu allikas.
alpiyogini 