See on imeline, kuidas keha meiega räägib! Nii kui hakkad teda liigselt piitsutama, nii kui punnitad ja rassid, lööb tema bloki ette ja kisab sulle omas keeles ‘ettevaatust!’

Käisin laupäeval ühel väga põneval joogakohtumisel. ütleme siis lausa nii, et võib-olla edasist kulgemist ja kasvamist määratleval sündmusel. Olin just nii närvis, et rahuliku joogatamise asemel hakkasin keha tagant utsitama ning üritasin positsioone võimalikult ilusasti ja püüdlikult (loe: pingutatult) sooritada. Ja ega rohkemat vaja polegi. Parem põlv, kellega ma juba ammust ajast puid ja maid jagan, hakkas vastu punnima ning õhtu lõpus tundsingi esimesi tuikeid. See, et me pühapäeval viietunnise mägimatka tegime, see, karta on, põlve kosumisele just kaasa ei aitanud.

Tänases joogatunnis proovisin hästi ettevaatlik ja hästi ‘kuulde’ergas olla. Hingasin valukoldesse ja sealt edasi kehast eemale. Proovisin pitsitust lahti hingata. Aga põlv on ikkagi kuri. Tegelikult lausa solvunud, et ma teda siiani korralikult kuulda ei võta.

ühest küljest teeb see põlve lugu mind pahuraks ja kurvaks samaaegselt. Tahaks rohkemat teha, aga vot ei saa! Tahaks venitada ja tirida, aga põlv ei mängi kaasa. Samas saan aru, et seda lugu võib ‘pea tagurpidi’ ehk siis hoopis teise nurga alt vaadata ning torisemise asemel õppida. Õppida aeglust, rahulikkust, oma-rütmis-minekut, aga ka leplikkust. Alati ei saa seda, mida pea valmis haub ja siis kärsitult ootab. Anna aega ja kuula ennast ja oma keha!