Leaving comfort zone

Uue joogatunni proovimine on nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Ükskõik kui külm või kare või sügav see vesi ka poleks, sissesadanuna pead lihtsalt ujuma hakkama, et enam-vähem normaalses konditisioonis uuesti kaldale jõuda.

Kuna mul on hetkel käsil tulevikku määrava SUURE otsuse vastuvõtmine või kõrvalelükkamine (tegelikult olen ma otsuse juba teinud. Sügaval sisimas on ta vastu võetud), siis pean võimalikke juhiseid otsima igalt poolt. Näiteks erinevate joogaõpetajate tundides. Ja ma võin juba väita, peale väga kleenukest kogemustekotikest, et pole kahte ühesugust joogaõpetajat ega tundi. Kõigil on ikka oma veendumus, siht ja käekiri.

Eile tuli too kauaoodatud hetk, mil läksin kohalikku ‘suurlinna’ ühte tundi proovima. Ja sain shoki 🙂 see oli minu praeguse joogakursuse totaalne vastand. Esiteks oli õhus ‘linna’rahva joogatunni lõhn. See kõlab tegelikult suht absurdselt kui võtta arvesse, et too linn pole tegelikult mingi SUURlinn vaid väike tegelane. Ent ometigi. Minu külakandi joogatuba on selle kõrval rahulik ja intiimne erapraksis.

esiteks oli selles joogasaalis ‘meeletu mass’ inimesi. Kaks rida matte tihedalt üksteise kõrval. See tekitas mus otsekohe kammitsetud tunde. Kuidas ma siin iseendasse rändan? Kuidas ma rahulikult oma poose teen, kui igal pool on käed-jalad-pead-pepud?! Kui rahvas oli koha sisse võtnud ning savasana-asendis (selili asend) joogaks valmistus, hakkas õpetaja tasasel häälel (at least!) nimesid hõikama nagu koolis. See tundus mulle täiesti kohatu. Esiteks segas see hingamist ja tundi sisse sulandumist. Teiseks võiks õpetaja linnukese märkimist näiteks õpilaste saabumise ajal teha. No see selleks.

Edasi tuli tund ise. Tegelikult polnud häda midagi. Lihtsalt väga teistmoodi kulgemine. Aga siinkohal paneksin kirja hoopis plussid …

1. Õpetaja hääl. Väga rahulik ja vaikne.

2. Õpetaja juhendid. Väga selged, rahulikult antud, korralikult demonstreeritud.

3. Erinevate pooside alternatiivvariandid neile, kel mingi terviseprobleem. Ehk siis õpetaja näitas vähemalt kaht võimalikku varianti, et siis õpilane endale kohase valiks. See on minu jaoks professionaalsus!

4. Õpetaja kohalolek. Vaatamata rahva arvule oli tunda, et õpetaja valvas silm hoidis meid kõiki.

5. Iga positsiooni lõpus, puhkepausi hetkel, seletas õpetaja, miks vastav poos hea on.

6. Õpetaja ise – hästi graatsiline, armas, naerusuine ja särasilmne.

Joogatajad on neid ridu lugedes juba aru saanud, et tegu oli klassikalise jooga tunniga, kus iga positsiooni vahepeal on savasana, ehk puhkepaus, ehk keha kuulamine. Mina pole sellises joogas enne käinud. Tunnid, kus olen õppinud ja harjutanud järgivad pigem ‘moodsamat’ joogat, kus ühest asendist kulgetakse järgmisse ilma hakkimata ning, mis peamine, kus õpetaja teeb joogat koos õpilastega, mitte ei demonstreeri ja korrigeeri.

Mida sellest arvata? Mu esimene reaktsioon oli tõrges. Nagu ikka uute asjade puhul. Oled harjunud teatud stiiliga, oled kuid ühte moodi teinud ja siis äkki on hoopis uus lugu. Ent nüüd, päev peale teistmoodi tundi tajun, kui mõnus oli tegelikult see klassikaline kulgemine. Esiteks on kergem. Õpetaja näitab ja seletab ja siis sina teed. Mitte nii, et teed ja vaatad samal ajal. Okei, nüüd on see mulle kerge, sest ma enam ei piilu. Lihtsalt kuulan õpetaja seletusi ja teen. Ma lihtsalt tunnen oma joogatunde nii hästi. Aga näiteks algajale on see ikka paras kaljult vette viskamine.

Teine ja väga oluline faktor on just see erinevate variantide demonstreerimine. Ehk siis, igaühele vastavalt oma võimetele. No näiteks eile tehti joogas peapealseisu. Aga selle asemel võis valida ka kaks kergemat asendit, juhuks kui sa ei taha / ei ole valmis pea peal seisma. Nagu mina näiteks 😉

Ja veel. Kui alguses tegi selline ‘hakitud’, pidevate puhkehetkedega tund mind kärsituks, siis ühel hetkel rahunesin maha (hello, it’s yoga, remember!?) ja hakkasin hoopis pakutud rütmi kogema. Tundsin, kuidas peale iga harjutust keha surises või võnkus … Kuulasin, mida erinevad asendid minuga tegid. Ja puhkasin! Puhkasin, et võiksin uude asendisse täiega sisse minna.

Järgmisel nädalal lähme parki joogatama. Ja siis varsti juba Eestisse, kus mind samuti paar joogatundi ees ootavad. Põnev!

Aga seniks, hakake joogatama, mis te ootate 🙂

Joogaga korda looma

Ma olen nüüd kahel korral tajunud, kui imeline rohi joogatamine on. Esimene lugu juhtus umbes kuu aja eest. Oli õhtu ja nagu õhtuti ikka juhtub, tundsin end päevast parasjagu räsitu ning närtsinuna. Emotsioone oli kah terve posu ühte päeva mahtunud, mõtted kubisesid väsinud peanupus ja ühel hetkel tundsin, kuidas kõik kinni kiilus. Sel viimase-tilga hetkel üritasin oma kallile mäemehele vist midagi väga veenvalt selgitada, või olgem ausad, midagi pähe määrida. Mul oli oma arust hiiglama hea mõte ning ma tundsin, et pean iga hinna eest selle mõtte geniaalsuses ka mäepapat veenma. Ja siis tundsingi korraga, kuidas ahastus ligu hiilis, kuidas kontrollimaniakk minus mässama hakkas. Ja uskuge mind, hilisõhtul väsinud peaga moodustab kõik eelnev täiesti toksilise koosluse.

Aga vot, jooga tuli enne appi, kui plahvatusteks läks. Võtsin mati kaenla alla, sammusin töötuppa ning lubasin endale tunnikese iseolemist. Ma ei valeta (mulle ei maksa selle jutu eest mitte keegi :-), aga töötoast väljus tund hiljem õnnis ja radikaalselt maharahunenud mamma. Kõik need pusad ja punnid, mis enne mõttekanaleid blokkisid, olid lahtunud. Selle asemel, et edasi rammida, kontrollida, veenda, lasin lahti ning hingasin mõnuga.

Teine lugu on eriti värske, on tänasest varahommikust. Kuna meil oli mäepapaga nädalavahetusel vahva väljasõit, jäid lau- ja pühapäeval hommikujoogad vahele. Esmaspäeval magasin sisse ja teisipäeval olin kooli eksamitelainel ning jätsin mati taas nukralt nurka. Ja rohkemat polnud vajagi. Eile õhtul olin nagu näljutatud siil, kes turtsub ja turiseb. No ei leidnud asu! Mitu kuud regulaarset joogatamist on mind ära hellitanud. Ma tean nüüdseks seda tunnet, seda sisemist rahu, mille igapäevane joogatamine annab ( kingib, peaks lausa kribama!)

Eile enne uinumist sättisin kella varajaseks ning tõotasin endale, et olgu see säng nii soe kui tahes, hommikul pean end üles saama ning veel unehõlmas majas oma harjutused tegema.Ja tegin ka! Juba peale paari esimest hingamist ja harjutust kiskus suu muigele, silmad lõid särama ning meeled surisesid mõnusalt. Edasi läks kõik just nii lahedalt ja kergelt nagu selline hommik ette kuulutas.

Kui ma autoga kiirteele sõitsin, suunaks kool, hakkas kõlaris kostma Austraalia eurolugu … Ma tantsisin roolis 🙂

ehk siis, i don’t want tomorrow, oh baby, i want my yoga, i want my yogaaaaaaa!!!

Emme, kas sa paned jalad kaela taha risti?

Täiuslik joogapoos on just see poos, mille sa antud hetkel sooritada suudad. 

Kui internetis ringi luusida, youtube’is videosid vaadata ning (oh häda) instagramis pruunikspäevitunud ideaalkehaga yoginide (naisterahvast jooga harrastajate) pilte vaadata, võib tõesõna kahtlus hinge pugeda, et joogaga ma nüüd küll hakkama ei saa! See on siuke liigeste sõlmekeeramise ja peapealseisimise akrobaatika, milleni üks lihtinimene kuidagi ei küündi. Kes on liiga laisk, kes liiga vormikas, kes jäik nagu kumminui, rääkimata kõigist neist, kes spordis täiesti andetud tegelased.

Aga mul on teile üks väga hea uudis – joogat suudavad harrastada absoluutselt kõik inimesed. Ma klõpsin ühe korra veel … KÕIK! Sest jooga ei tähenda jalgade kaela taga kokkusõlmimist ega spagaati esimese tunni lõpus. (Ma kribasin esimese tunni lõpus, meelega 😉 Tegelikult ei ole sellel, millise keerulise poosi sa suudad sooritada, joogas üldsegi olulist tähendust. Jooga ei ole poseerimine ega oma varjust kaugele kargamine. Vastupidi, jooga laseb sul ennast üles leida ja siis selle endaga tuttavaks saada. Läbi hingamise, erinevate asana‘te ehk pooside ning mediteerimise.

Kui ma pooleteise aasta eest oma ‘esimesse’ joogatundi läksin, siis mässas minus veel kange, lausa vastupandamatu tahtmine väga tubli ja edukas olla. Seda tublidust tahtsin ma ilmtingimata ka matil näidata. Selle asemel, et hingamise peale mõelda, oma keha ja tema piire kuulda võtta ning iseendaga (mitte kõrvalmati inimestega) tegeleda, hakkasin kohe karmi võimlemisega tegelema. Noh, et need jalad ja käed ja selg ikka võimalikult kaugele ette ja taha painduksid, et ma KOHE need nipid selgeks saaksin. Et oleks ikka võimalikult õpetaja moodi.

ütleme siis nii, et omad vitsad peksavad. Õpetaja oli muidugi armas ja käis mind paar korda ‘maha rahustamas’, aga lihased, aiiiiii, nemad nii hellad ei olnud. Nemad andsid mulle mitu päeva tunda, kuidas ma neile haiget tegin.

Aga kuidas ma oleks võinud teada, et joogasse niiviisi sisse ei rammita? Mina olin näinud ilusaid poose tegevaid veel ilusamaid inimesi ning uskusin, et see ongi see. Ma olin veendunud, et jooga on peaaegu nagu akrobaatika. Ainult eksootilisem.

Ma olen sellest hetkes õnneks juba natuke edasi sammunud … natuke. Aga terve uus maailm on veel avastada.

Avastame siis koos!

Tao Porchon-Lynch – hetkel tõenäoliselt vanim joogaõpetaja.