See on imeline, kuidas keha meiega räägib! Nii kui hakkad teda liigselt piitsutama, nii kui punnitad ja rassid, lööb tema bloki ette ja kisab sulle omas keeles ‘ettevaatust!’

Käisin laupäeval ühel väga põneval joogakohtumisel. ütleme siis lausa nii, et võib-olla edasist kulgemist ja kasvamist määratleval sündmusel. Olin just nii närvis, et rahuliku joogatamise asemel hakkasin keha tagant utsitama ning üritasin positsioone võimalikult ilusasti ja püüdlikult (loe: pingutatult) sooritada. Ja ega rohkemat vaja polegi. Parem põlv, kellega ma juba ammust ajast puid ja maid jagan, hakkas vastu punnima ning õhtu lõpus tundsingi esimesi tuikeid. See, et me pühapäeval viietunnise mägimatka tegime, see, karta on, põlve kosumisele just kaasa ei aitanud.

Tänases joogatunnis proovisin hästi ettevaatlik ja hästi ‘kuulde’ergas olla. Hingasin valukoldesse ja sealt edasi kehast eemale. Proovisin pitsitust lahti hingata. Aga põlv on ikkagi kuri. Tegelikult lausa solvunud, et ma teda siiani korralikult kuulda ei võta.

ühest küljest teeb see põlve lugu mind pahuraks ja kurvaks samaaegselt. Tahaks rohkemat teha, aga vot ei saa! Tahaks venitada ja tirida, aga põlv ei mängi kaasa. Samas saan aru, et seda lugu võib ‘pea tagurpidi’ ehk siis hoopis teise nurga alt vaadata ning torisemise asemel õppida. Õppida aeglust, rahulikkust, oma-rütmis-minekut, aga ka leplikkust. Alati ei saa seda, mida pea valmis haub ja siis kärsitult ootab. Anna aega ja kuula ennast ja oma keha!

Emme, kas sa paned jalad kaela taha risti?

Täiuslik joogapoos on just see poos, mille sa antud hetkel sooritada suudad. 

Kui internetis ringi luusida, youtube’is videosid vaadata ning (oh häda) instagramis pruunikspäevitunud ideaalkehaga yoginide (naisterahvast jooga harrastajate) pilte vaadata, võib tõesõna kahtlus hinge pugeda, et joogaga ma nüüd küll hakkama ei saa! See on siuke liigeste sõlmekeeramise ja peapealseisimise akrobaatika, milleni üks lihtinimene kuidagi ei küündi. Kes on liiga laisk, kes liiga vormikas, kes jäik nagu kumminui, rääkimata kõigist neist, kes spordis täiesti andetud tegelased.

Aga mul on teile üks väga hea uudis – joogat suudavad harrastada absoluutselt kõik inimesed. Ma klõpsin ühe korra veel … KÕIK! Sest jooga ei tähenda jalgade kaela taga kokkusõlmimist ega spagaati esimese tunni lõpus. (Ma kribasin esimese tunni lõpus, meelega 😉 Tegelikult ei ole sellel, millise keerulise poosi sa suudad sooritada, joogas üldsegi olulist tähendust. Jooga ei ole poseerimine ega oma varjust kaugele kargamine. Vastupidi, jooga laseb sul ennast üles leida ja siis selle endaga tuttavaks saada. Läbi hingamise, erinevate asana‘te ehk pooside ning mediteerimise.

Kui ma pooleteise aasta eest oma ‘esimesse’ joogatundi läksin, siis mässas minus veel kange, lausa vastupandamatu tahtmine väga tubli ja edukas olla. Seda tublidust tahtsin ma ilmtingimata ka matil näidata. Selle asemel, et hingamise peale mõelda, oma keha ja tema piire kuulda võtta ning iseendaga (mitte kõrvalmati inimestega) tegeleda, hakkasin kohe karmi võimlemisega tegelema. Noh, et need jalad ja käed ja selg ikka võimalikult kaugele ette ja taha painduksid, et ma KOHE need nipid selgeks saaksin. Et oleks ikka võimalikult õpetaja moodi.

ütleme siis nii, et omad vitsad peksavad. Õpetaja oli muidugi armas ja käis mind paar korda ‘maha rahustamas’, aga lihased, aiiiiii, nemad nii hellad ei olnud. Nemad andsid mulle mitu päeva tunda, kuidas ma neile haiget tegin.

Aga kuidas ma oleks võinud teada, et joogasse niiviisi sisse ei rammita? Mina olin näinud ilusaid poose tegevaid veel ilusamaid inimesi ning uskusin, et see ongi see. Ma olin veendunud, et jooga on peaaegu nagu akrobaatika. Ainult eksootilisem.

Ma olen sellest hetkes õnneks juba natuke edasi sammunud … natuke. Aga terve uus maailm on veel avastada.

Avastame siis koos!

Tao Porchon-Lynch – hetkel tõenäoliselt vanim joogaõpetaja.

Kuidas siis nii?

Kust tulevad ideed? Kuidas avastatakse uusi teeotsi? Mis nipiga hakkab  su  sees korraga kasvama täiesti teistmoodi tuksumise tahe? Ehk siis – kuidas satub üks mitte enam plikaohtu tegelane silmitsi kange tahtmisega endale joogamatt soetada ning tundmatus kohas joogatundi sukelduda?

Tegelikult ma muidugi aimasin, mis mind seal mediteeriva muusikaga küünlalõhnalises saalis ootab. Kunagi igiammu, nii kaksteist aastat tagasi, üritasin samuti joogarada tallama hakata, aga vot tookord lõppes lugu sellega, et jäin suurest igavusest matile magama ning ärkasin õpetaja tungiva õlaraputuse peale. Selgemast selgem, tookord polnud iseendasse ‘rännak’ hingamise ja harjutuste abil minu asi. Hea meelega oleksin tunni elavamaks teinud, rahva hüppama pannud ning tiibeti helikausside asemel mõnusalt reipa tümpsu kõlaritesse lasknud.

Aga teate isegi, igal asjal oma aeg. Ja nii see aeg tuli, maa ja mere pealt ning jõudis tiba rohkem kui aasta eest kohale. Eelmise aasta jaanuaris rullisin oma mati uuesti lahti ja kojujõudmistunne oli nii tugev, et esimesest tunnist lahkusin õndsa naeratuse ja imelise vaimustustundega. Seekord olin õigel hetkel õigesse paika jõudnud.

Peale viit kuud vaimustust jäi rännak aga uuesti katki. Joogaõps pakkis asjad ning lendas Kanaari saartele, et tugeva energiaväljaga paigas oma kool avada ning soojas kliimas õndsalt hingata. Uusi kursusi ma kohe ei leidnud ja nii jäingi huult närima ja ‘märke’ ootama. Sest, mis juhtuma peab, see ka juhtub. Tuleb vaid tahta end vabaks lasta, et õiged signaalid su üles leiaksid.

Ja signaal tuli hästi tugevalt. Tuli ühest eesti telesaatest, kus üks tore naika oma muutumisest, uutest elutuultest jutustas. Vaatasin toda saadet täiesti kogemata, õpilaste tööde parandamise tagataustaks. Ja siis vaatasin uuesti. Ja hinges hakkas kihelema ja kipitama. Ma tahtsin ka niimoodi. Niimoodi uute tuultega sammuma hakata ja teistmoodi kulgemist proovida. Kümmekond minutit hiljem leidsin internetist uue joogakursuse, registreerusin ning tagasi enam vaatanud ei ole.

Mida aeg edasi, seda enam usun, et kõik inimesed, kes meie ellu tulevad, on miskitmoodi olulised, neil kõigil on meile midagi ‘öelda’ või õpetada. See, et ma just praeguse joogaõpetaja käe alla sattusin pole kindlasti juhus. Sellest hetkest, kui ma uuele joogakursusele sattusin, on juhtunud palju põnevat ja mõtlemapanevat. Nagu suur uks, mille lahtilükates avastad eest pika koridori uute ustega, mis kõik end avama kutsuvad.

Ma siis kirjutan neist ustest ja nende taga lahtirulluvast. Ja kui Sul on tunne, et tahaks sõna sekka öelda, siis kommikauss on avatud!

Namaste!