Kuidas hetkes olla?

Ma olin seda massaazhi nii kaua oodanud. Olin ette mõnulenud teadmises, et kohe-kohe saabub päev, mil võin üle pika aja taas pikali heita ja poolteist tundi mudimist nautida. Ma olen täielik massaazhifänn! Pea, juuste, päkkade, selja, sääremarjade, käte … Eile saabus lõpuks too kauaoodatud hetk ning ma võisin end pikaks sirutada ning sooja õliga tehtud pool-Ayurveda massazhi nautida. Ainult et …

… poole massaazhi peal hakkasin tasapisi lõpu peale mõtlema. Selle asemel, et hetkes olla ja mõnu tunda, leidsin end kalkuleerimas, et kaua see veel kestab ja kui  vasak jalg on tehtud, siis tuleb ju parem ja siis vist ongi kõik. Ja oehhh, kui ruttu see ikka läbi saab. Kuidas see poolteist tundi küll mõnikord nii lühike on?! Ja kes teab, millal ma jälle võimaluse leian uuele massazhile tulla ja alles see oli, kui ootasin ja nüüd juba peaaegu läbi ja oh ja ah. No ma olin oma naudingut puht põrguks muutmas, kui korraga meelde tuli, et peaksin hoopis ‘living in the present moment‘ suhtumist rakendama ning üritama tõesõna vaid sellele ainumale hetkele  pühenduda. Eks see natuke leevendas mu “piinasid” ja rahustas möllavad meelt ja mõtet, aga päris ära see “kipitamine” ei kadunud.

Esimest korda lugesin pikemalt sellest praeguses-hetkes olemisest Mahima Lucille Klinge’i raamatust A Rebels’s Guide to Inner Peace. Mahima on Shveitsis elav Zimbabwest pärit naine, kes korraldab workshop’e, koolitusi ning mediatatsioone (ning keda ma kunagi tulevikus kindlasti kohata sooviksin!) Mahima raamatut oli väga kerge ja mõnus lugeda, aga mitte ainult. Selle raamatu lehekülgedelt kiirgas tohutut jõudu, häid mõtteid ja inspiratsiooni. Aga peamine mõte, mille sealt endale taskusse toppisin, oligi too hetkes-olemise lugu. See, et minevik on läinud, tulevik veel tulemata ja ainus tõelisus ongi vaid see hetk, milles oled ja hingad. Ehk siis, tunneta seda sama hetke, sest midagi reaalsemat ei saagi olla. Ole kogu keha ja meeltega kohal ning ela viimsegi rakukesega just praegu lahtirulluvas olevikus.

Mulle meeldib see mõte. Ja ma olen juba tajunud, kui rahustav, kui positiivne, kui tervislik selline suhtumine on. Mina, kes ma natuurilt totaalne muretseja tüüp olen, kes kõiki ja kõike kontrollida püüab, mina peangi õppima oma mõtete kanaliseerimist olevasse, mitte muretsema ette ega kahetsema tahapoole. ühest küljest muutub niiviisi hetkes olemises kõik kirkamaks ja rammusamaks. Teisalt tõrjud muret ja ängi, mida tulevikule mõtlemine tuua võib.

Lihtne, kas pole? Lugedes tundub tõepoolest, et mis see hetkesse tulemine siis ära pole. Heida aga muud mõtted peast ja astu kahe jalaga olevikku. Ainult, et lihtsalt ridade lugemisest ja kaasanoogutamisest ei piisa. Häid mõtteid tuleb realiseerida. Ehk et, kuidas seda hetkes elamist oma ellu tuua?

Näiteks jooga 🙂 Täna hommikul joogamatil tundsin, et jooga annab fantastilise võimaluse tõeliselt hetkes kohalolemist harjutada ja nautida. Iga uus poos annab võimaluse ainult sellele asendile pühenduda. Mitte miski muu sel hetkel ei loe. Oled sina, sinu joogamatt, sinu hingamine ja totaalne pühendumine. Sest kui sa ei keskendu hetkel käsilolevale asendile, siis ei tule ta õigesti välja ja hea tunne jääb kätte saamata.  Lõpus imestad, et kuidas küll peale mati kokkurullimist nii hea ja kerge olla on?! Muidugi on, pea on ju prahist ja muust murest tühi 🙂

Piltide tegemine aitab ka. Kui ma fotoka kätte võtan ja jalutama lähen, siis on olemas ainult see sama hetk. Vastasel juhul ei saa ümbritsevat tõeliselt tajuda, nuusutada, näha.

Või kokkamine, mediteerimine, mandala värvimine, luuletuse kinni püüdmine mõtte maailmast, mere ääres horisondi sisse kadumine, kuuma ilmaga pea ees jahedasse vette sukeldumine ja tunnetamine, kuidas järjest põhjapoole veekihid aina külmemalt su ülekuumenenud nahka siidina silitavad…

Või hoopis kuidagi teistmoodi, omamoodi, iga ühele oma hetkes olemise viis.

hetkedes olemist!