Joogaga korda looma

Ma olen nüüd kahel korral tajunud, kui imeline rohi joogatamine on. Esimene lugu juhtus umbes kuu aja eest. Oli õhtu ja nagu õhtuti ikka juhtub, tundsin end päevast parasjagu räsitu ning närtsinuna. Emotsioone oli kah terve posu ühte päeva mahtunud, mõtted kubisesid väsinud peanupus ja ühel hetkel tundsin, kuidas kõik kinni kiilus. Sel viimase-tilga hetkel üritasin oma kallile mäemehele vist midagi väga veenvalt selgitada, või olgem ausad, midagi pähe määrida. Mul oli oma arust hiiglama hea mõte ning ma tundsin, et pean iga hinna eest selle mõtte geniaalsuses ka mäepapat veenma. Ja siis tundsingi korraga, kuidas ahastus ligu hiilis, kuidas kontrollimaniakk minus mässama hakkas. Ja uskuge mind, hilisõhtul väsinud peaga moodustab kõik eelnev täiesti toksilise koosluse.

Aga vot, jooga tuli enne appi, kui plahvatusteks läks. Võtsin mati kaenla alla, sammusin töötuppa ning lubasin endale tunnikese iseolemist. Ma ei valeta (mulle ei maksa selle jutu eest mitte keegi :-), aga töötoast väljus tund hiljem õnnis ja radikaalselt maharahunenud mamma. Kõik need pusad ja punnid, mis enne mõttekanaleid blokkisid, olid lahtunud. Selle asemel, et edasi rammida, kontrollida, veenda, lasin lahti ning hingasin mõnuga.

Teine lugu on eriti värske, on tänasest varahommikust. Kuna meil oli mäepapaga nädalavahetusel vahva väljasõit, jäid lau- ja pühapäeval hommikujoogad vahele. Esmaspäeval magasin sisse ja teisipäeval olin kooli eksamitelainel ning jätsin mati taas nukralt nurka. Ja rohkemat polnud vajagi. Eile õhtul olin nagu näljutatud siil, kes turtsub ja turiseb. No ei leidnud asu! Mitu kuud regulaarset joogatamist on mind ära hellitanud. Ma tean nüüdseks seda tunnet, seda sisemist rahu, mille igapäevane joogatamine annab ( kingib, peaks lausa kribama!)

Eile enne uinumist sättisin kella varajaseks ning tõotasin endale, et olgu see säng nii soe kui tahes, hommikul pean end üles saama ning veel unehõlmas majas oma harjutused tegema.Ja tegin ka! Juba peale paari esimest hingamist ja harjutust kiskus suu muigele, silmad lõid särama ning meeled surisesid mõnusalt. Edasi läks kõik just nii lahedalt ja kergelt nagu selline hommik ette kuulutas.

Kui ma autoga kiirteele sõitsin, suunaks kool, hakkas kõlaris kostma Austraalia eurolugu … Ma tantsisin roolis 🙂

ehk siis, i don’t want tomorrow, oh baby, i want my yoga, i want my yogaaaaaaa!!!