Kust tulevad ideed? Kuidas avastatakse uusi teeotsi? Mis nipiga hakkab su sees korraga kasvama täiesti teistmoodi tuksumise tahe? Ehk siis – kuidas satub üks mitte enam plikaohtu tegelane silmitsi kange tahtmisega endale joogamatt soetada ning tundmatus kohas joogatundi sukelduda?
Tegelikult ma muidugi aimasin, mis mind seal mediteeriva muusikaga küünlalõhnalises saalis ootab. Kunagi igiammu, nii kaksteist aastat tagasi, üritasin samuti joogarada tallama hakata, aga vot tookord lõppes lugu sellega, et jäin suurest igavusest matile magama ning ärkasin õpetaja tungiva õlaraputuse peale. Selgemast selgem, tookord polnud iseendasse ‘rännak’ hingamise ja harjutuste abil minu asi. Hea meelega oleksin tunni elavamaks teinud, rahva hüppama pannud ning tiibeti helikausside asemel mõnusalt reipa tümpsu kõlaritesse lasknud.
Aga teate isegi, igal asjal oma aeg. Ja nii see aeg tuli, maa ja mere pealt ning jõudis tiba rohkem kui aasta eest kohale. Eelmise aasta jaanuaris rullisin oma mati uuesti lahti ja kojujõudmistunne oli nii tugev, et esimesest tunnist lahkusin õndsa naeratuse ja imelise vaimustustundega. Seekord olin õigel hetkel õigesse paika jõudnud.
Peale viit kuud vaimustust jäi rännak aga uuesti katki. Joogaõps pakkis asjad ning lendas Kanaari saartele, et tugeva energiaväljaga paigas oma kool avada ning soojas kliimas õndsalt hingata. Uusi kursusi ma kohe ei leidnud ja nii jäingi huult närima ja ‘märke’ ootama. Sest, mis juhtuma peab, see ka juhtub. Tuleb vaid tahta end vabaks lasta, et õiged signaalid su üles leiaksid.
Ja signaal tuli hästi tugevalt. Tuli ühest eesti telesaatest, kus üks tore naika oma muutumisest, uutest elutuultest jutustas. Vaatasin toda saadet täiesti kogemata, õpilaste tööde parandamise tagataustaks. Ja siis vaatasin uuesti. Ja hinges hakkas kihelema ja kipitama. Ma tahtsin ka niimoodi. Niimoodi uute tuultega sammuma hakata ja teistmoodi kulgemist proovida. Kümmekond minutit hiljem leidsin internetist uue joogakursuse, registreerusin ning tagasi enam vaatanud ei ole.
Mida aeg edasi, seda enam usun, et kõik inimesed, kes meie ellu tulevad, on miskitmoodi olulised, neil kõigil on meile midagi ‘öelda’ või õpetada. See, et ma just praeguse joogaõpetaja käe alla sattusin pole kindlasti juhus. Sellest hetkest, kui ma uuele joogakursusele sattusin, on juhtunud palju põnevat ja mõtlemapanevat. Nagu suur uks, mille lahtilükates avastad eest pika koridori uute ustega, mis kõik end avama kutsuvad.
Ma siis kirjutan neist ustest ja nende taga lahtirulluvast. Ja kui Sul on tunne, et tahaks sõna sekka öelda, siis kommikauss on avatud!
Namaste!
alpiyogini 