Täiuslik joogapoos on just see poos, mille sa antud hetkel sooritada suudad.
Kui internetis ringi luusida, youtube’is videosid vaadata ning (oh häda) instagramis pruunikspäevitunud ideaalkehaga yoginide (naisterahvast jooga harrastajate) pilte vaadata, võib tõesõna kahtlus hinge pugeda, et joogaga ma nüüd küll hakkama ei saa! See on siuke liigeste sõlmekeeramise ja peapealseisimise akrobaatika, milleni üks lihtinimene kuidagi ei küündi. Kes on liiga laisk, kes liiga vormikas, kes jäik nagu kumminui, rääkimata kõigist neist, kes spordis täiesti andetud tegelased.
Aga mul on teile üks väga hea uudis – joogat suudavad harrastada absoluutselt kõik inimesed. Ma klõpsin ühe korra veel … KÕIK! Sest jooga ei tähenda jalgade kaela taga kokkusõlmimist ega spagaati esimese tunni lõpus. (Ma kribasin esimese tunni lõpus, meelega 😉 Tegelikult ei ole sellel, millise keerulise poosi sa suudad sooritada, joogas üldsegi olulist tähendust. Jooga ei ole poseerimine ega oma varjust kaugele kargamine. Vastupidi, jooga laseb sul ennast üles leida ja siis selle endaga tuttavaks saada. Läbi hingamise, erinevate asana‘te ehk pooside ning mediteerimise.
Kui ma pooleteise aasta eest oma ‘esimesse’ joogatundi läksin, siis mässas minus veel kange, lausa vastupandamatu tahtmine väga tubli ja edukas olla. Seda tublidust tahtsin ma ilmtingimata ka matil näidata. Selle asemel, et hingamise peale mõelda, oma keha ja tema piire kuulda võtta ning iseendaga (mitte kõrvalmati inimestega) tegeleda, hakkasin kohe karmi võimlemisega tegelema. Noh, et need jalad ja käed ja selg ikka võimalikult kaugele ette ja taha painduksid, et ma KOHE need nipid selgeks saaksin. Et oleks ikka võimalikult õpetaja moodi.
ütleme siis nii, et omad vitsad peksavad. Õpetaja oli muidugi armas ja käis mind paar korda ‘maha rahustamas’, aga lihased, aiiiiii, nemad nii hellad ei olnud. Nemad andsid mulle mitu päeva tunda, kuidas ma neile haiget tegin.
Aga kuidas ma oleks võinud teada, et joogasse niiviisi sisse ei rammita? Mina olin näinud ilusaid poose tegevaid veel ilusamaid inimesi ning uskusin, et see ongi see. Ma olin veendunud, et jooga on peaaegu nagu akrobaatika. Ainult eksootilisem.
Ma olen sellest hetkes õnneks juba natuke edasi sammunud … natuke. Aga terve uus maailm on veel avastada.
Avastame siis koos!
Tao Porchon-Lynch – hetkel tõenäoliselt vanim joogaõpetaja.
alpiyogini 