Uue joogatunni proovimine on nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Ükskõik kui külm või kare või sügav see vesi ka poleks, sissesadanuna pead lihtsalt ujuma hakkama, et enam-vähem normaalses konditisioonis uuesti kaldale jõuda.
Kuna mul on hetkel käsil tulevikku määrava SUURE otsuse vastuvõtmine või kõrvalelükkamine (tegelikult olen ma otsuse juba teinud. Sügaval sisimas on ta vastu võetud), siis pean võimalikke juhiseid otsima igalt poolt. Näiteks erinevate joogaõpetajate tundides. Ja ma võin juba väita, peale väga kleenukest kogemustekotikest, et pole kahte ühesugust joogaõpetajat ega tundi. Kõigil on ikka oma veendumus, siht ja käekiri.
Eile tuli too kauaoodatud hetk, mil läksin kohalikku ‘suurlinna’ ühte tundi proovima. Ja sain shoki 🙂 see oli minu praeguse joogakursuse totaalne vastand. Esiteks oli õhus ‘linna’rahva joogatunni lõhn. See kõlab tegelikult suht absurdselt kui võtta arvesse, et too linn pole tegelikult mingi SUURlinn vaid väike tegelane. Ent ometigi. Minu külakandi joogatuba on selle kõrval rahulik ja intiimne erapraksis.
esiteks oli selles joogasaalis ‘meeletu mass’ inimesi. Kaks rida matte tihedalt üksteise kõrval. See tekitas mus otsekohe kammitsetud tunde. Kuidas ma siin iseendasse rändan? Kuidas ma rahulikult oma poose teen, kui igal pool on käed-jalad-pead-pepud?! Kui rahvas oli koha sisse võtnud ning savasana-asendis (selili asend) joogaks valmistus, hakkas õpetaja tasasel häälel (at least!) nimesid hõikama nagu koolis. See tundus mulle täiesti kohatu. Esiteks segas see hingamist ja tundi sisse sulandumist. Teiseks võiks õpetaja linnukese märkimist näiteks õpilaste saabumise ajal teha. No see selleks.
Edasi tuli tund ise. Tegelikult polnud häda midagi. Lihtsalt väga teistmoodi kulgemine. Aga siinkohal paneksin kirja hoopis plussid …
1. Õpetaja hääl. Väga rahulik ja vaikne.
2. Õpetaja juhendid. Väga selged, rahulikult antud, korralikult demonstreeritud.
3. Erinevate pooside alternatiivvariandid neile, kel mingi terviseprobleem. Ehk siis õpetaja näitas vähemalt kaht võimalikku varianti, et siis õpilane endale kohase valiks. See on minu jaoks professionaalsus!
4. Õpetaja kohalolek. Vaatamata rahva arvule oli tunda, et õpetaja valvas silm hoidis meid kõiki.
5. Iga positsiooni lõpus, puhkepausi hetkel, seletas õpetaja, miks vastav poos hea on.
6. Õpetaja ise – hästi graatsiline, armas, naerusuine ja särasilmne.
Joogatajad on neid ridu lugedes juba aru saanud, et tegu oli klassikalise jooga tunniga, kus iga positsiooni vahepeal on savasana, ehk puhkepaus, ehk keha kuulamine. Mina pole sellises joogas enne käinud. Tunnid, kus olen õppinud ja harjutanud järgivad pigem ‘moodsamat’ joogat, kus ühest asendist kulgetakse järgmisse ilma hakkimata ning, mis peamine, kus õpetaja teeb joogat koos õpilastega, mitte ei demonstreeri ja korrigeeri.
Mida sellest arvata? Mu esimene reaktsioon oli tõrges. Nagu ikka uute asjade puhul. Oled harjunud teatud stiiliga, oled kuid ühte moodi teinud ja siis äkki on hoopis uus lugu. Ent nüüd, päev peale teistmoodi tundi tajun, kui mõnus oli tegelikult see klassikaline kulgemine. Esiteks on kergem. Õpetaja näitab ja seletab ja siis sina teed. Mitte nii, et teed ja vaatad samal ajal. Okei, nüüd on see mulle kerge, sest ma enam ei piilu. Lihtsalt kuulan õpetaja seletusi ja teen. Ma lihtsalt tunnen oma joogatunde nii hästi. Aga näiteks algajale on see ikka paras kaljult vette viskamine.
Teine ja väga oluline faktor on just see erinevate variantide demonstreerimine. Ehk siis, igaühele vastavalt oma võimetele. No näiteks eile tehti joogas peapealseisu. Aga selle asemel võis valida ka kaks kergemat asendit, juhuks kui sa ei taha / ei ole valmis pea peal seisma. Nagu mina näiteks 😉
Ja veel. Kui alguses tegi selline ‘hakitud’, pidevate puhkehetkedega tund mind kärsituks, siis ühel hetkel rahunesin maha (hello, it’s yoga, remember!?) ja hakkasin hoopis pakutud rütmi kogema. Tundsin, kuidas peale iga harjutust keha surises või võnkus … Kuulasin, mida erinevad asendid minuga tegid. Ja puhkasin! Puhkasin, et võiksin uude asendisse täiega sisse minna.
Järgmisel nädalal lähme parki joogatama. Ja siis varsti juba Eestisse, kus mind samuti paar joogatundi ees ootavad. Põnev!
Aga seniks, hakake joogatama, mis te ootate 🙂
alpiyogini 