Muutuste aeg

Ma võtsin ühe tähtsa otsuse vastu. Ja mu hing rõkkab rõõmust. Mis otsuse, sellest jutustan veidi hiljem. Varuge natuke kannatust 🙂 See otsus ei tulnud üleöö. Seekord suutsin vastu panna väga minulikule tegutsemis – ja otsustamisSÖÖSTULE, mis mind enamus ajast kohe ja kiiresti tegutsema sunnib. Seekord ma sundisin end rahule ja ajale, sest nii suuri asju ei otsustata kähkuka korras. Seekord võtsin õiguse öelda, et vajan aega ja seda aega mulle siis ka anti. Seekord võtsin julguse kokku ja mängisin erinevate stsenaariumitega, vaagisin tulevikku erinevate nurkade alt, proovisin nii kuidas suudan ja oskan ISEENDA seest vastuseid leida, iseennast kuulata. (Küll see on keeruline. Hoopis keerulisem, kui ilusates naisteajakirjades väidetakse.).

Lõplikule otsustamisele aitas kaasa see keeruline ja haige ja valutav maailm, milles me elame. Mõnikord haarab mind paanika. Mul on kohati tunne, et igale poole tekivad mõrad, et see, mida ma tunnen ja armastan tahab tükk tüki haaval katki minna, et tõuseb torm, mida minu õrn hing üle ei ela. Mul on vaja tuge! Ja jooga seda annab. Kui miski muu enam ei aita, siis joogamatist leian ikka abi. Jooga on pidepunkt, rahu ja tasakaalu allikas.

Leaving comfort zone

Uue joogatunni proovimine on nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Ükskõik kui külm või kare või sügav see vesi ka poleks, sissesadanuna pead lihtsalt ujuma hakkama, et enam-vähem normaalses konditisioonis uuesti kaldale jõuda.

Kuna mul on hetkel käsil tulevikku määrava SUURE otsuse vastuvõtmine või kõrvalelükkamine (tegelikult olen ma otsuse juba teinud. Sügaval sisimas on ta vastu võetud), siis pean võimalikke juhiseid otsima igalt poolt. Näiteks erinevate joogaõpetajate tundides. Ja ma võin juba väita, peale väga kleenukest kogemustekotikest, et pole kahte ühesugust joogaõpetajat ega tundi. Kõigil on ikka oma veendumus, siht ja käekiri.

Eile tuli too kauaoodatud hetk, mil läksin kohalikku ‘suurlinna’ ühte tundi proovima. Ja sain shoki 🙂 see oli minu praeguse joogakursuse totaalne vastand. Esiteks oli õhus ‘linna’rahva joogatunni lõhn. See kõlab tegelikult suht absurdselt kui võtta arvesse, et too linn pole tegelikult mingi SUURlinn vaid väike tegelane. Ent ometigi. Minu külakandi joogatuba on selle kõrval rahulik ja intiimne erapraksis.

esiteks oli selles joogasaalis ‘meeletu mass’ inimesi. Kaks rida matte tihedalt üksteise kõrval. See tekitas mus otsekohe kammitsetud tunde. Kuidas ma siin iseendasse rändan? Kuidas ma rahulikult oma poose teen, kui igal pool on käed-jalad-pead-pepud?! Kui rahvas oli koha sisse võtnud ning savasana-asendis (selili asend) joogaks valmistus, hakkas õpetaja tasasel häälel (at least!) nimesid hõikama nagu koolis. See tundus mulle täiesti kohatu. Esiteks segas see hingamist ja tundi sisse sulandumist. Teiseks võiks õpetaja linnukese märkimist näiteks õpilaste saabumise ajal teha. No see selleks.

Edasi tuli tund ise. Tegelikult polnud häda midagi. Lihtsalt väga teistmoodi kulgemine. Aga siinkohal paneksin kirja hoopis plussid …

1. Õpetaja hääl. Väga rahulik ja vaikne.

2. Õpetaja juhendid. Väga selged, rahulikult antud, korralikult demonstreeritud.

3. Erinevate pooside alternatiivvariandid neile, kel mingi terviseprobleem. Ehk siis õpetaja näitas vähemalt kaht võimalikku varianti, et siis õpilane endale kohase valiks. See on minu jaoks professionaalsus!

4. Õpetaja kohalolek. Vaatamata rahva arvule oli tunda, et õpetaja valvas silm hoidis meid kõiki.

5. Iga positsiooni lõpus, puhkepausi hetkel, seletas õpetaja, miks vastav poos hea on.

6. Õpetaja ise – hästi graatsiline, armas, naerusuine ja särasilmne.

Joogatajad on neid ridu lugedes juba aru saanud, et tegu oli klassikalise jooga tunniga, kus iga positsiooni vahepeal on savasana, ehk puhkepaus, ehk keha kuulamine. Mina pole sellises joogas enne käinud. Tunnid, kus olen õppinud ja harjutanud järgivad pigem ‘moodsamat’ joogat, kus ühest asendist kulgetakse järgmisse ilma hakkimata ning, mis peamine, kus õpetaja teeb joogat koos õpilastega, mitte ei demonstreeri ja korrigeeri.

Mida sellest arvata? Mu esimene reaktsioon oli tõrges. Nagu ikka uute asjade puhul. Oled harjunud teatud stiiliga, oled kuid ühte moodi teinud ja siis äkki on hoopis uus lugu. Ent nüüd, päev peale teistmoodi tundi tajun, kui mõnus oli tegelikult see klassikaline kulgemine. Esiteks on kergem. Õpetaja näitab ja seletab ja siis sina teed. Mitte nii, et teed ja vaatad samal ajal. Okei, nüüd on see mulle kerge, sest ma enam ei piilu. Lihtsalt kuulan õpetaja seletusi ja teen. Ma lihtsalt tunnen oma joogatunde nii hästi. Aga näiteks algajale on see ikka paras kaljult vette viskamine.

Teine ja väga oluline faktor on just see erinevate variantide demonstreerimine. Ehk siis, igaühele vastavalt oma võimetele. No näiteks eile tehti joogas peapealseisu. Aga selle asemel võis valida ka kaks kergemat asendit, juhuks kui sa ei taha / ei ole valmis pea peal seisma. Nagu mina näiteks 😉

Ja veel. Kui alguses tegi selline ‘hakitud’, pidevate puhkehetkedega tund mind kärsituks, siis ühel hetkel rahunesin maha (hello, it’s yoga, remember!?) ja hakkasin hoopis pakutud rütmi kogema. Tundsin, kuidas peale iga harjutust keha surises või võnkus … Kuulasin, mida erinevad asendid minuga tegid. Ja puhkasin! Puhkasin, et võiksin uude asendisse täiega sisse minna.

Järgmisel nädalal lähme parki joogatama. Ja siis varsti juba Eestisse, kus mind samuti paar joogatundi ees ootavad. Põnev!

Aga seniks, hakake joogatama, mis te ootate 🙂

Joogaga korda looma

Ma olen nüüd kahel korral tajunud, kui imeline rohi joogatamine on. Esimene lugu juhtus umbes kuu aja eest. Oli õhtu ja nagu õhtuti ikka juhtub, tundsin end päevast parasjagu räsitu ning närtsinuna. Emotsioone oli kah terve posu ühte päeva mahtunud, mõtted kubisesid väsinud peanupus ja ühel hetkel tundsin, kuidas kõik kinni kiilus. Sel viimase-tilga hetkel üritasin oma kallile mäemehele vist midagi väga veenvalt selgitada, või olgem ausad, midagi pähe määrida. Mul oli oma arust hiiglama hea mõte ning ma tundsin, et pean iga hinna eest selle mõtte geniaalsuses ka mäepapat veenma. Ja siis tundsingi korraga, kuidas ahastus ligu hiilis, kuidas kontrollimaniakk minus mässama hakkas. Ja uskuge mind, hilisõhtul väsinud peaga moodustab kõik eelnev täiesti toksilise koosluse.

Aga vot, jooga tuli enne appi, kui plahvatusteks läks. Võtsin mati kaenla alla, sammusin töötuppa ning lubasin endale tunnikese iseolemist. Ma ei valeta (mulle ei maksa selle jutu eest mitte keegi :-), aga töötoast väljus tund hiljem õnnis ja radikaalselt maharahunenud mamma. Kõik need pusad ja punnid, mis enne mõttekanaleid blokkisid, olid lahtunud. Selle asemel, et edasi rammida, kontrollida, veenda, lasin lahti ning hingasin mõnuga.

Teine lugu on eriti värske, on tänasest varahommikust. Kuna meil oli mäepapaga nädalavahetusel vahva väljasõit, jäid lau- ja pühapäeval hommikujoogad vahele. Esmaspäeval magasin sisse ja teisipäeval olin kooli eksamitelainel ning jätsin mati taas nukralt nurka. Ja rohkemat polnud vajagi. Eile õhtul olin nagu näljutatud siil, kes turtsub ja turiseb. No ei leidnud asu! Mitu kuud regulaarset joogatamist on mind ära hellitanud. Ma tean nüüdseks seda tunnet, seda sisemist rahu, mille igapäevane joogatamine annab ( kingib, peaks lausa kribama!)

Eile enne uinumist sättisin kella varajaseks ning tõotasin endale, et olgu see säng nii soe kui tahes, hommikul pean end üles saama ning veel unehõlmas majas oma harjutused tegema.Ja tegin ka! Juba peale paari esimest hingamist ja harjutust kiskus suu muigele, silmad lõid särama ning meeled surisesid mõnusalt. Edasi läks kõik just nii lahedalt ja kergelt nagu selline hommik ette kuulutas.

Kui ma autoga kiirteele sõitsin, suunaks kool, hakkas kõlaris kostma Austraalia eurolugu … Ma tantsisin roolis 🙂

ehk siis, i don’t want tomorrow, oh baby, i want my yoga, i want my yogaaaaaaa!!!

Kuidas hetkes olla?

Ma olin seda massaazhi nii kaua oodanud. Olin ette mõnulenud teadmises, et kohe-kohe saabub päev, mil võin üle pika aja taas pikali heita ja poolteist tundi mudimist nautida. Ma olen täielik massaazhifänn! Pea, juuste, päkkade, selja, sääremarjade, käte … Eile saabus lõpuks too kauaoodatud hetk ning ma võisin end pikaks sirutada ning sooja õliga tehtud pool-Ayurveda massazhi nautida. Ainult et …

… poole massaazhi peal hakkasin tasapisi lõpu peale mõtlema. Selle asemel, et hetkes olla ja mõnu tunda, leidsin end kalkuleerimas, et kaua see veel kestab ja kui  vasak jalg on tehtud, siis tuleb ju parem ja siis vist ongi kõik. Ja oehhh, kui ruttu see ikka läbi saab. Kuidas see poolteist tundi küll mõnikord nii lühike on?! Ja kes teab, millal ma jälle võimaluse leian uuele massazhile tulla ja alles see oli, kui ootasin ja nüüd juba peaaegu läbi ja oh ja ah. No ma olin oma naudingut puht põrguks muutmas, kui korraga meelde tuli, et peaksin hoopis ‘living in the present moment‘ suhtumist rakendama ning üritama tõesõna vaid sellele ainumale hetkele  pühenduda. Eks see natuke leevendas mu “piinasid” ja rahustas möllavad meelt ja mõtet, aga päris ära see “kipitamine” ei kadunud.

Esimest korda lugesin pikemalt sellest praeguses-hetkes olemisest Mahima Lucille Klinge’i raamatust A Rebels’s Guide to Inner Peace. Mahima on Shveitsis elav Zimbabwest pärit naine, kes korraldab workshop’e, koolitusi ning mediatatsioone (ning keda ma kunagi tulevikus kindlasti kohata sooviksin!) Mahima raamatut oli väga kerge ja mõnus lugeda, aga mitte ainult. Selle raamatu lehekülgedelt kiirgas tohutut jõudu, häid mõtteid ja inspiratsiooni. Aga peamine mõte, mille sealt endale taskusse toppisin, oligi too hetkes-olemise lugu. See, et minevik on läinud, tulevik veel tulemata ja ainus tõelisus ongi vaid see hetk, milles oled ja hingad. Ehk siis, tunneta seda sama hetke, sest midagi reaalsemat ei saagi olla. Ole kogu keha ja meeltega kohal ning ela viimsegi rakukesega just praegu lahtirulluvas olevikus.

Mulle meeldib see mõte. Ja ma olen juba tajunud, kui rahustav, kui positiivne, kui tervislik selline suhtumine on. Mina, kes ma natuurilt totaalne muretseja tüüp olen, kes kõiki ja kõike kontrollida püüab, mina peangi õppima oma mõtete kanaliseerimist olevasse, mitte muretsema ette ega kahetsema tahapoole. ühest küljest muutub niiviisi hetkes olemises kõik kirkamaks ja rammusamaks. Teisalt tõrjud muret ja ängi, mida tulevikule mõtlemine tuua võib.

Lihtne, kas pole? Lugedes tundub tõepoolest, et mis see hetkesse tulemine siis ära pole. Heida aga muud mõtted peast ja astu kahe jalaga olevikku. Ainult, et lihtsalt ridade lugemisest ja kaasanoogutamisest ei piisa. Häid mõtteid tuleb realiseerida. Ehk et, kuidas seda hetkes elamist oma ellu tuua?

Näiteks jooga 🙂 Täna hommikul joogamatil tundsin, et jooga annab fantastilise võimaluse tõeliselt hetkes kohalolemist harjutada ja nautida. Iga uus poos annab võimaluse ainult sellele asendile pühenduda. Mitte miski muu sel hetkel ei loe. Oled sina, sinu joogamatt, sinu hingamine ja totaalne pühendumine. Sest kui sa ei keskendu hetkel käsilolevale asendile, siis ei tule ta õigesti välja ja hea tunne jääb kätte saamata.  Lõpus imestad, et kuidas küll peale mati kokkurullimist nii hea ja kerge olla on?! Muidugi on, pea on ju prahist ja muust murest tühi 🙂

Piltide tegemine aitab ka. Kui ma fotoka kätte võtan ja jalutama lähen, siis on olemas ainult see sama hetk. Vastasel juhul ei saa ümbritsevat tõeliselt tajuda, nuusutada, näha.

Või kokkamine, mediteerimine, mandala värvimine, luuletuse kinni püüdmine mõtte maailmast, mere ääres horisondi sisse kadumine, kuuma ilmaga pea ees jahedasse vette sukeldumine ja tunnetamine, kuidas järjest põhjapoole veekihid aina külmemalt su ülekuumenenud nahka siidina silitavad…

Või hoopis kuidagi teistmoodi, omamoodi, iga ühele oma hetkes olemise viis.

hetkedes olemist!

See on imeline, kuidas keha meiega räägib! Nii kui hakkad teda liigselt piitsutama, nii kui punnitad ja rassid, lööb tema bloki ette ja kisab sulle omas keeles ‘ettevaatust!’

Käisin laupäeval ühel väga põneval joogakohtumisel. ütleme siis lausa nii, et võib-olla edasist kulgemist ja kasvamist määratleval sündmusel. Olin just nii närvis, et rahuliku joogatamise asemel hakkasin keha tagant utsitama ning üritasin positsioone võimalikult ilusasti ja püüdlikult (loe: pingutatult) sooritada. Ja ega rohkemat vaja polegi. Parem põlv, kellega ma juba ammust ajast puid ja maid jagan, hakkas vastu punnima ning õhtu lõpus tundsingi esimesi tuikeid. See, et me pühapäeval viietunnise mägimatka tegime, see, karta on, põlve kosumisele just kaasa ei aitanud.

Tänases joogatunnis proovisin hästi ettevaatlik ja hästi ‘kuulde’ergas olla. Hingasin valukoldesse ja sealt edasi kehast eemale. Proovisin pitsitust lahti hingata. Aga põlv on ikkagi kuri. Tegelikult lausa solvunud, et ma teda siiani korralikult kuulda ei võta.

ühest küljest teeb see põlve lugu mind pahuraks ja kurvaks samaaegselt. Tahaks rohkemat teha, aga vot ei saa! Tahaks venitada ja tirida, aga põlv ei mängi kaasa. Samas saan aru, et seda lugu võib ‘pea tagurpidi’ ehk siis hoopis teise nurga alt vaadata ning torisemise asemel õppida. Õppida aeglust, rahulikkust, oma-rütmis-minekut, aga ka leplikkust. Alati ei saa seda, mida pea valmis haub ja siis kärsitult ootab. Anna aega ja kuula ennast ja oma keha!

Emme, kas sa paned jalad kaela taha risti?

Täiuslik joogapoos on just see poos, mille sa antud hetkel sooritada suudad. 

Kui internetis ringi luusida, youtube’is videosid vaadata ning (oh häda) instagramis pruunikspäevitunud ideaalkehaga yoginide (naisterahvast jooga harrastajate) pilte vaadata, võib tõesõna kahtlus hinge pugeda, et joogaga ma nüüd küll hakkama ei saa! See on siuke liigeste sõlmekeeramise ja peapealseisimise akrobaatika, milleni üks lihtinimene kuidagi ei küündi. Kes on liiga laisk, kes liiga vormikas, kes jäik nagu kumminui, rääkimata kõigist neist, kes spordis täiesti andetud tegelased.

Aga mul on teile üks väga hea uudis – joogat suudavad harrastada absoluutselt kõik inimesed. Ma klõpsin ühe korra veel … KÕIK! Sest jooga ei tähenda jalgade kaela taga kokkusõlmimist ega spagaati esimese tunni lõpus. (Ma kribasin esimese tunni lõpus, meelega 😉 Tegelikult ei ole sellel, millise keerulise poosi sa suudad sooritada, joogas üldsegi olulist tähendust. Jooga ei ole poseerimine ega oma varjust kaugele kargamine. Vastupidi, jooga laseb sul ennast üles leida ja siis selle endaga tuttavaks saada. Läbi hingamise, erinevate asana‘te ehk pooside ning mediteerimise.

Kui ma pooleteise aasta eest oma ‘esimesse’ joogatundi läksin, siis mässas minus veel kange, lausa vastupandamatu tahtmine väga tubli ja edukas olla. Seda tublidust tahtsin ma ilmtingimata ka matil näidata. Selle asemel, et hingamise peale mõelda, oma keha ja tema piire kuulda võtta ning iseendaga (mitte kõrvalmati inimestega) tegeleda, hakkasin kohe karmi võimlemisega tegelema. Noh, et need jalad ja käed ja selg ikka võimalikult kaugele ette ja taha painduksid, et ma KOHE need nipid selgeks saaksin. Et oleks ikka võimalikult õpetaja moodi.

ütleme siis nii, et omad vitsad peksavad. Õpetaja oli muidugi armas ja käis mind paar korda ‘maha rahustamas’, aga lihased, aiiiiii, nemad nii hellad ei olnud. Nemad andsid mulle mitu päeva tunda, kuidas ma neile haiget tegin.

Aga kuidas ma oleks võinud teada, et joogasse niiviisi sisse ei rammita? Mina olin näinud ilusaid poose tegevaid veel ilusamaid inimesi ning uskusin, et see ongi see. Ma olin veendunud, et jooga on peaaegu nagu akrobaatika. Ainult eksootilisem.

Ma olen sellest hetkes õnneks juba natuke edasi sammunud … natuke. Aga terve uus maailm on veel avastada.

Avastame siis koos!

Tao Porchon-Lynch – hetkel tõenäoliselt vanim joogaõpetaja.

Kuidas siis nii?

Kust tulevad ideed? Kuidas avastatakse uusi teeotsi? Mis nipiga hakkab  su  sees korraga kasvama täiesti teistmoodi tuksumise tahe? Ehk siis – kuidas satub üks mitte enam plikaohtu tegelane silmitsi kange tahtmisega endale joogamatt soetada ning tundmatus kohas joogatundi sukelduda?

Tegelikult ma muidugi aimasin, mis mind seal mediteeriva muusikaga küünlalõhnalises saalis ootab. Kunagi igiammu, nii kaksteist aastat tagasi, üritasin samuti joogarada tallama hakata, aga vot tookord lõppes lugu sellega, et jäin suurest igavusest matile magama ning ärkasin õpetaja tungiva õlaraputuse peale. Selgemast selgem, tookord polnud iseendasse ‘rännak’ hingamise ja harjutuste abil minu asi. Hea meelega oleksin tunni elavamaks teinud, rahva hüppama pannud ning tiibeti helikausside asemel mõnusalt reipa tümpsu kõlaritesse lasknud.

Aga teate isegi, igal asjal oma aeg. Ja nii see aeg tuli, maa ja mere pealt ning jõudis tiba rohkem kui aasta eest kohale. Eelmise aasta jaanuaris rullisin oma mati uuesti lahti ja kojujõudmistunne oli nii tugev, et esimesest tunnist lahkusin õndsa naeratuse ja imelise vaimustustundega. Seekord olin õigel hetkel õigesse paika jõudnud.

Peale viit kuud vaimustust jäi rännak aga uuesti katki. Joogaõps pakkis asjad ning lendas Kanaari saartele, et tugeva energiaväljaga paigas oma kool avada ning soojas kliimas õndsalt hingata. Uusi kursusi ma kohe ei leidnud ja nii jäingi huult närima ja ‘märke’ ootama. Sest, mis juhtuma peab, see ka juhtub. Tuleb vaid tahta end vabaks lasta, et õiged signaalid su üles leiaksid.

Ja signaal tuli hästi tugevalt. Tuli ühest eesti telesaatest, kus üks tore naika oma muutumisest, uutest elutuultest jutustas. Vaatasin toda saadet täiesti kogemata, õpilaste tööde parandamise tagataustaks. Ja siis vaatasin uuesti. Ja hinges hakkas kihelema ja kipitama. Ma tahtsin ka niimoodi. Niimoodi uute tuultega sammuma hakata ja teistmoodi kulgemist proovida. Kümmekond minutit hiljem leidsin internetist uue joogakursuse, registreerusin ning tagasi enam vaatanud ei ole.

Mida aeg edasi, seda enam usun, et kõik inimesed, kes meie ellu tulevad, on miskitmoodi olulised, neil kõigil on meile midagi ‘öelda’ või õpetada. See, et ma just praeguse joogaõpetaja käe alla sattusin pole kindlasti juhus. Sellest hetkest, kui ma uuele joogakursusele sattusin, on juhtunud palju põnevat ja mõtlemapanevat. Nagu suur uks, mille lahtilükates avastad eest pika koridori uute ustega, mis kõik end avama kutsuvad.

Ma siis kirjutan neist ustest ja nende taga lahtirulluvast. Ja kui Sul on tunne, et tahaks sõna sekka öelda, siis kommikauss on avatud!

Namaste!